Jump to content


Photo

84 TRUTH, BEAUTY & GOODNESS Quotes In The Urantia Book - Estonian Translation

TRUTH BEAUTY GOODNESS ESTONIA

  • Please log in to reply
No replies to this topic

#1 Rick Warren

Rick Warren

    Rick Warren

  • Administrators
  • PipPip
  • 9,923 posts
  • Gender:Male
  • Location:Texas

Posted 13 January 2014 - 11:20 AM

 

 

84 Truth, Beauty & Goodness Quotes In The Urantia Book

 

84 Tõde, ilu ja headus – Urantia raamat

 

Estonian Translation

 


 

 

1. 0:1.17 Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse, võimu ja suveräänsusena.

 

2. 1:4.5 Selles jumalikus müsteeriumis sisaldub ainuomane erinevus piiritletu ja lõpmatu, ajaliku ja igavikulise, aegruumilise loodu ja Kõikse Looja, materiaalse ja vaimse, inimese ebatäiuse ja Paradiisi Jumaluse täiuse vahel. Kõikse armastuse Jumal ilmutab ennast alati kõikidele oma loodud-olenditele vastavalt nende suutlikkusele vaimselt aduda jumalikku tõde, ilu ja headust.

 

3. 1:5.2 Jumal on palju enamat kui inimmõistuse arusaam isiksusest; ta on isegi mõõtmatult rohkem, kui võib endas kätkeda ükskõik milline arusaam üliisiksusest. Kuid on täiesti kasutu arutleda nende jumaliku isiksuse haaramatute käsituste üle selle ainelise loodud-olendi meelega, kelle kõrgeim arusaam olendi reaalsusest koosneb isiksuse ideest ja ideaalist. Ainelise loodud-olendi kõrgeim võimalik arusaam Kõiksest Loojast seisneb jumaliku isiksuse üleva idee vaimsetes ideaalides. Järelikult võite küll teada, et Jumal peab olema palju enamat, kui seda suudab väljendada inimlik arusaam isiksusest, kuid samal ajal teate ka täpselt, et Kõikne Isa ei saa olla mitte midagi vähemat kui igavene, lõpmatu, tõeline, hea ja imeline isiksus.

 

4. 1:7.3 Arusaam tõest võib kõne alla tulla ka ilma isikuta, ilu mõiste võib olemas olla ilma isikuta, jumalikku headust aga saab mõista ainult isikulises seoses. Ainult isik saab armastada ja olla armastatud. Isegi ilu ja tõde võiksid jääda ilma ellujäämislootusest, kui nad poleks isikulise Jumala, armastava Isa lahutamatud omadused.

 

5. 2:6.1 Füüsilises universumis võime näha jumalikku ilu, intellektuaalses maailmas aduda igavest tõde, ent Jumala headus on mõistetav ainult isikliku usukogemuse vaimses ilmas. Oma tõeliselt olemuselt on religioon usule rajanev usaldus Jumala headuse vastu. Filosoofias võiks Jumal olla suur ja absoluutne, isegi mingil moel mõistuslik ja isikuline, kuid religioonis peab Jumal olema ka kõlbeline, ta peab olema hea. Suurt Jumalat võib inimene küll karta, kuid ta usaldab ja armastab vaid head Jumalat. See Jumala headus on Jumala isiksuse osa ning ta ilmutub täielikult üksnes Jumalasse uskuvate poegade isikliku usukogemuse kaudu.

 

6. 2:7.4 Materialism kui väärteadus mõistaks sureliku inimese universumi heidikuks. Niisugune osaline teadmine kujutab endast potentsiaalset kurja, mis on kokku pandud nii heast kui ka kurjast. Tõde on kaunis, sest ta on ühtaegu külluslikult rikas ja sümmeetriline. Kui inimene otsib tõde, püüdleb ta selle poole, mis on jumalikult tõeline.

 

7. 2:7.8 Heebrea religiooni suur viga oli selles, et tal ei õnnestunud seostada Jumala headust teaduse faktitõdedega ja kunsti kütkestava iluga. Tsivilisatsiooni arenedes jätkas religioon ikka sedasama rumalat kurssi ja rõhutas liigselt Jumala headust, jättes tõe suhteliselt varju ja heites ilu kõrvale. Siis tekkiski teatud liiki inimeste seas üha süvenev suundumus ära pöörduda käsitusest, milles isoleeritud headust vaadeldi abstraktselt ja kõigest muust äralõigatult. Nüüdisaegse religiooni üleliia rõhutatud ja isoleeritud kõlblus, mis ei suuda enam paljude kahekümnenda sajandi inimeste kiindumust ja truudust pälvida, saaks oma positsiooni tagasi, kui lisaks eetilistele käskudele pööraks võrdsel määral tähelepanu ka teaduse, filosoofia ja vaimse kogemuse tõdedele ning füüsilise loomise ilule, intellektuaalsuse võludele ja ehedate olemuslike saavutuste suurusele.

 

8. 2:7.9 Praeguse ajastu religioosne väljakutse on heidetud neile vaimse taibuga ettenägelikele meestele ja naistele, kelle pilk on suunatud tulevikku ning kes mõistavad tungida vaimsete asjade olemusse, kes söandavad kosmilise tõe, universumi ilu ja jumaliku headuse avardunud ning oivaliseks tervikuks ühendatud kontseptsioonidest luua uue ja köitva elufilosoofia. Niisugune uus ja õiglane nägemus kõlblusest tõmbab enda poole kõike head inimmeeles ja kutsub ligi kõike parimat, mis sisaldub inimese hinges. Tõde, ilu ja headus on jumalikud reaalsused ning vastavalt sellele, kuidas inimene vaimse elu astmestikul kõrgemale tõuseb, saavad need Igavikulisuse ülimad tunnuslikud omadused ikka rohkem ja rohkem kooskõlastatuks ja ühendatuks Jumalas, kes on armastus.

 

9. 2:7.10 Kogu tõde — aineline, filosoofiline või vaimne — on ühtaegu ilus ja hea. Kogu tõeline ilu — aineline kunst või vaimne sümmeetria — on nii tõene kui ka hea.

 

10. 2:7.11 Kogu ehtne headus — kas isiklik kõlblus, ühiskondlik õiglus või jumalik hoolitsus — on võrdsel määral tõene ja ilus. Hea tervis, terve mõistus ja õnn on inimkogemuses ühinenud tõe, ilu ja headuse liit. Niisuguse otstarbeka ja tegusa elu tasandid teostuvad energiasüsteemide, ideesüsteemide ja vaimusüsteemide ühendumisega.

 

11. 2:7.12 Tõde on seostav, ilu ligitõmbav, headus tasakaalustav. Ja kui need tõelisuse olemusse kuuluvad väärtused kooskõlastuvad isiklikus kogemuses, on tulemuseks ülev armastus, mida reguleerib tarkus ja tasakaalustab ustavus. Kogu universumi hariduse tõeline eesmärk on tõhustada maailmade üksiku lapse kokkukuuluvust tema avarduva kogemuse ulatuslikumate reaalsustega. Inimtasandil on reaalsus piiritletud, kõrgematel ja jumalikel tasanditel lõpmatu ja igavene.

 

12. 3:2.11 Jumalik kõikvõimsus on täiuslikult kooskõlas muude Jumala isiksuse omadustega. Harilikult piiravad Jumala võimsuse vaimset ilmnemist universumis ainult kolm tingimust või olukorda:

 

3:2.12 1. Jumala olemus, eriti tema lõpmatu armastus — tõde, ilu ja headus;
3:2.13 2. Jumala tahe, tema osutatud arm ja isalikud suhted universumi-isiksustega;
3:2.14 3. Jumala seadus, igavese Paradiisi-Kolmsuse õiglus ja õigusemõistmine.

 

 

13. 3:5.16 Jumaliku universumi täiuslikkusele on loomuomane mööndusteta ja kõrgesti hinnata tõde, ilu ning headust. Havona maailmade asukate jaoks pole valikustiimuliks tarvis võimalike suhteliste väärtuste tasandit; niisugused täiuslikud olendid suudavad hea ära tunda ja oma valiku selle kasuks langetada ka siis, kui puuduvad kõik järelemõtlemisele sundivad, kontrastsed kõlbelise valiku olukorrad. Oma moraalselt olemuselt ja vaimselt seisundilt aga on kõik sellised täiuslikud olendid niisugused, nagu nad on, just tänu oma olemasolu faktile. Edasimineku on nad kogemuslikult ära teeninud ainult oma sünnipärase seisundi raames. Surelikust inimesest saab tõusutee kandidaat tänu tema usule ja lootusele. Kõik jumalik, mida inimese meel haarab ja hing omaks võtab, on kogemuslikult saavutatud: see on isikliku kogemuse reaalsus ning seetõttu kordumatu varandus, mis vastandub Havona eksimatute isiksuste loomuomasele headusele ja õiglasele meelele.

 

14. 5:4.6 Heebrealased rajasid oma religiooni headusele, kreeklased ilule; nii üks kui ka teine usund otsis tõde. Jeesus ilmutas armastuse Jumalat ning armastus hõlmab kogu tõde, ilu ja headust.

 

15. 5:4.7 Zarathustra järgijatel oli moraalireligioon, hindudel metafüüsikareligioon, konfutsiaanlastel eetikareligioon. Jeesus esitas oma elu kaudu teenimise religiooni. Kõik need usundid on väärtuslikud seetõttu, et nad kujutavad endast usaldusväärset lähenemisteed Jeesuse religioonile. Religiooni eesmärk on saada reaalsuseks, mis vaimselt ühendab kõik inimkogemuses leiduva hea, ilusa ja tõelise.

 

16. 14:4.13 Nii nagu arenevate maailmade usupoegade palveldamine aitab paremini tunda Kõikse Isa armastust, vastab ka Havona olendite ülev jumaldamine jumaliku ilu ning tõe täiuslikele ideaalidele. Samuti nagu surelik inimene püüab täita Jumala tahet, elavad ka need keskse universumi olendid selle nimel, et teostada Paradiisi-Kolmsuse ideaale. Oma olemuselt ongi nad Jumala tahe. Inimesele valmistab rõõmu Jumala headus, havonalane joovastub jumalikust ilust ning samal ajal saab teile mõlemale osaks elava tõe loodud vabaduse läbi ilmnev hoolitsus.

 

17. 20:10.3 Loojates-Poegades seguneb Kõikse Isa armastus Igavese Poja armuga, avaldudes kohalike universumite jaoks Miikaelide loovas jõus, armastavas hoolekandes ning mõistvas suveräänsuses. Kohtumõistjad-Pojad ilmutavad eneste kui kohtumõistmisele, teenimisele ja annetumisele pühendunud Avonalide elukäigu kaudu arenevatele paikkondadele Igavese Poja armuga seostuvat Lõpmatu Vaimu hoolekannet. Kolmsuse Õpetajates-Poegades kooskõlastub kolme Paradiisi Jumaluse armastus, halastus ja hoolekanne kõrgeimatel aegruumilistel väärtustasanditel ning esitub universumitele kui elav tõde, jumalik headus ning ehe vaimne ilu.

 

18. 44:7.2 Ilu, rütm ja harmoonia liituvad intellektuaalselt omavahel ühte ja on vaimselt lähedased. Tõde, fakt ja suhe on intellektuaalselt lahutamatud ja seotud filosoofiliste arusaamadega ilust. Headus, õiglane meel ja õiglus on filosoofiliselt vastastikuses seoses ja vaimselt seotud elava tõe ja jumaliku iluga.

 

19. 44:7.3 Kosmilised arusaamad tõelisest filosoofiast, taevase kunsti kirjeldused või surelike katsed kirjeldada, kuidas inimene jumalikku ilu tunnetab, ei saa iialgi olla tõeliselt rahuldavad, kui see loodud-olendi edasimineku katse ei ole ühtne. Need jumaliku aje väljendused arenevas loodud-olendis võivad olla intellektuaalselt tõesed, emotsionaalselt kaunid ja vaimselt head, ent väljenduse tõeline hing puudub, kui need tõe reaalsused, ilu tähendused ja headuse väärtused ei ole kunstimeistri, teadlase või filosoofi elukogemuses omavahel ühendatud.

 

20. 44:7.4 Need jumalikud omadused on täiuslikult ja absoluutselt ühendatud Jumalas. Ja igal Jumalat tundval inimesel või inglil on piiramatu eneseväljenduse potentsiaal ühtse eneseteostuse üha edenevatel astmetel sellega, et ta Jumala sarnaseks muutumise lõputul teel oma arengukogemuses sulatab ühte igavese tõe, kõikse ilu ja jumaliku headuse.

 

21. 55:3.10 Sünnitamisperiood neis suurepärastes maailmades pole oluliselt pikem. Ei ole hea, kui perekonnas on lastel liiga suured vanusevahed. Väikeste vanusevahedega lapsed aitavad palju paremini üksteist vastastikku koolitada. Ning neis maailmades saavad nad suurepärase koolituse omavahel konkureerivates süsteemides, mis intensiivselt püüdlevad edasijõudnud valdkondades ja alajaotustes mitmesuguste saavutusteni tõe, ilu ja headuse omandamisel. Ka neil aulistel sfääridel on veel palju reaalset ja potentsiaalset pahet, mis ajendab valima tõe ja eksimuse, hea ja kurja, patu ja õigluse vahel.

 

22. 56:6.3 Seitsme superuniversumi arengumaailmade ainelise meelega loodud-olendid võivad Jumaluse ühtsusest aru saada vaid selle väljakujunemisel niisuguses Ülima Olendi võimsuse ja isiksuse sünteesis. Jumal ei saa ühelgi eksistentsitasandil ületada sellel tasandil elavate olendite kontseptuaalset võimet. Surelik inimene peab tõe tunnistamise, ilu hindamise ja headuse austamise kaudu leidma tee armastuse Jumala tunnistamiseni ning liikuma siis jumaluse tõusvaid astmeid mööda arusaamiseni Ülimast. Kui Jumaluse ühtsust võimus on selliselt mõistetud, saab teda vaimus isikustada, et loodud-olendid temast aru saaksid ning tema poole püüdleksid.

 

23. 56:10: Tõde, ilu ja headus

 

24. 56:10.2 Kogu selle hiilgava ajastu jooksul on üha edasiarenevate surelike põhipüüdluseks paremini mõista ja täielikumalt teostada Jumaluse arusaadavaid elemente — tõde, ilu ja headust. See on inimese püüd eristada Jumalat meeles, aines ja vaimus. Ning kui surelik neid otsinguid jätkab, leiab ta end üha enam süvenemas filosoofia, kosmoloogia ja jumalikkuse kogemuslikku uurimisse.

 

25. 56:10.8 3. eetiline tundlikkus. Ilu hindamine viib tõe tunnetamise kaudu arusaamiseni nende asjade igavesest otstarbekusest, mis mõjutavad tugevasti jumaliku headuse äratundmist Jumaluse suhetes kõigi olenditega ja nõnda viib isegi kosmoloogia jumaliku reaalsuse väärtuste otsinguile — jumalateadvuse otsinguile.

 

26. 56:10.9 Valgusesse ja ellu stabiliseerunud maailmu huvitab tõest, ilust ja headusest arusaamine nii täielikult seepärast, et neis kvalitatiivsetes väärtustes sisaldub Jumaluse ilmutus aegruumi maailmadele. Igavese tõe tähendused äratavad huvi sureliku inimese intellektuaalses ja vaimses olemuses. Kõikne ilu hõlmab kosmilise loodu harmoonilisi suhteid ja rütme: see on selgemini eristatav intellektuaalne huvi ning viib ühtse ja sünkroonse arusaamiseni ainelisest universumist. Jumalik headus on piiritlemata väärtuste ilmutus piiritletud meelele, milles seda tajutakse ja ülendatakse inimliku arusaamise vaimse tasandi läveni.

 

27. 56:10.10 Tõde on teaduse ja filosoofia alus ning religiooni intellektuaalne alus. Ilu patroneerib kunsti, muusikat ja kogu inimkogemuse tähenduslikke rütme. Headus hõlmab eetika- ja moraalitunnet ning religiooni — kogemuslikku täiusenälga.

 

28. 56:10.15 Ka tõde, ilu ja headus — inimese intellektuaalne lähenemine meele, aine ja vaimu universumile — tuleb ühendada ühtseks jumaliku ja ülima ideaali mõisteks. Nii nagu surelik isiksus ühendab inimkogemuses aine, meele ja vaimu, nii saab see jumalik ja ülim ideaal võimult ühtseks Ülimuslikkuses ja isikustub siis isaliku armastuse Jumalaks.

 

29. 56:10.17 Kõikne ilu on Paradiisisaare peegelduse äratundmine ainelises loodus, igavene tõde on aga Paradiisi-Poegade eriline hoolekanne, kes annetavad end surelikele rassidele ja valavad ka oma Tõe Vaimu kõigi rahvaste peale välja. Jumalik headus ilmneb täielikumalt Lõpmatu Vaimu loendamatute isiksuste armastavas hoolekandes. Kuid armastus, nende kolme omaduse kogusumma, on inimese mõistmine, et Jumal on tema vaimne Isa.

 

30. 56:10.20 Piiritletud inimese jaoks tähendavad tõde, ilu ja headus jumaliku reaalsuse täielikku ilmutust. Et see arusaam Jumalusest kui armastusest leiab vaimse väljenduse Jumalat tundvate surelike eludes, siis saavad nad tunda jumalikkuse vilju: intellektuaalset rahu, sotsiaalset arengut, kõlbelist rahuldust, vaimset rõõmu ja kosmilist tarkust. Valguse ja elu seitsmendal etapil oleva maailma edasijõudnud surelikud on mõistnud, et universumis pole midagi suuremat armastusest — ning nad teavad, et Jumal on armastus.

 

31. 71:4.16 Tõelise vendluse tekkimine näitab, et on kätte jõudnud ühiskonnakord, milles kõik inimesed kannavad meelsasti üksteise koormat: nad lausa soovivad elada kuldreegli järgi. Niisugune ideaalne ühiskond ei saa aga teostuda, kui nõrgad või nurjatud ootavad võimalust, et kasutada ebaausalt ja riivatult ära neid, keda ajendab eeskätt soov pühenduda tõe, ilu ja headuse teenimisele. Selles olukorras on tõhus vaid üks tee: „kuldreeglist” lähtujad võivad sisse seada edumeelse ühiskonna, milles nad elavad oma ideaalide järgi, kuid peavad kaitsma end küllaldaselt oma pimedusega löödud kaaslaste eest, kes võivad püüda nende rahumeelseid eelistusi ära kasutada või nende edasiliikuvat tsivilisatsiooni hävitada.

 

32. 87:7.8 Kultus peab vastu sotsiaalse tsivilisatsiooni arengule ja individuaalsetele vaimsetele saavutustele ning aitab neile kaasa vaid siis, kui põhineb kodu bioloogilisel, sotsiaalsel ja usulisel tähtsusel. Püsimajääv kultus peab sümboliseerima seda, mis on lakkamatute muutuste taustal jääv; peab ülistama seda, mis ühendab igavesti muutuvate ühiskondlike muundumiste voogu. Ta peab tunnistama tõelisi tähendusi, ülistama kauneid suhteid ja kiitma tõelise ülluse häid väärtusi.

 

33. 91:5.7 Ent vaimselt valgustunud meel peaks olema kannatlik ja salliv nendega, kellele on antud vähem vaimuandeid ja kes vajavad oma nõrga vaimse taibu koondamiseks sümboolikat. Tugevad ei tohiks nõrku põlastada. Need, kes tunnetavad Jumalat ilma sümboolikata, ei tohiks keelata sümboli palves teenimist neile, kellel on raske ilma vormilisuse ja rituaalita Jumalust palveldada ning tõde, ilu ja headust austada. Enamik surelikke näeb palvuslikus jumalateenimises oma pühendumuse objekti-eesmärgi sümbolit.

 

34. 91:7.4 Inimmeel võib reageerida niinimetatud inspiratsioonile, kui on tundlik kas alateadvuse üleskerkimise või üliteadvuse stimuleerimise suhtes. Mõlemal juhul näib inimesele, et teadvuse säärane avardumine on talle suuremal või vähemal määral võõras. Ohjeldamatu müstiline entusiasm ja metsik usuekstaas ei ole inspiratsiooni volikirjad, jumalikud volikirjad, milleks neid võidakse pidada.

 

91:7.5 Kõiki neid kummalisi müstilisi, ekstaatilisi ja ilmutuslikke usukogemusi saab tegelikkuses proovile panna, jälgides, kas inimene nende nähtuste mõjul:

 

91:7.6 1. omandab parema ja terviklikuma füüsilise tervise;
91:7.7 2. muutub oma intellektuaalses elus tegusamaks ja praktilisemaks;
91:7.8 3. jagab oma usukogemust täielikumalt ja rõõmsamalt teistele;
91:7.9 4. vaimsustab üha enam oma igapäevaelu, täites kohusetruult rutiinse sureliku eksistentsi tavalisi kohustusi;
91:7.10 5. armastab ja hindab senisest rohkem tõde, ilu ja headust;
91:7.11 6. hoiab alal kehtivaid sotsiaalseid, kõlbelisi, eetilisi ja vaimseid väärtusi;
91:7.12 7. omandab parema vaimse taibu — jumalateadvuse.

 

35. 91:8.11 Jumal vastab inimese palvele, ilmutades talle rohkem tõde ning suurendades tema võimet hinnata ilu ja mõista headust. Palve on subjektiivne tegevus, kuid saavutab sideme vägevate objektiivsete reaalsustega inimkogemuse vaimsetel tasemetel; see on inimese tähendusrikas sirutumine üleinimlike väärtuste poole. See on kõige võimsam vaimse kasvu stiimul.

 

36. 92:6.17 Heebrea religioon kujutab endast filosoofilist üleminekut polüteismilt monoteismile, see on arenguliste ja ilmutuslike religioonide vaheline evolutsiooniline vahelüli. Heebrealased olid ainus lääne rahvas, kes järgnes oma varajastele arengulistele jumalatele otse ilmutusliku Jumalani. Ent seda tõde hakati laialdaselt omaks võtma alles Jesaja ajal, kes õpetas taas rahvusliku jumaluse ja Kõikse Looja segaideed: „Oo Vägede Issand, Iisraeli Jumal, sina üksi oled Jumal; sina oled teinud taeva ja maa.” Kunagi oli õhtumaa tsivilisatsiooni püsimajäämise lootus heebrea ülevatel headusekontseptsioonidel ja helleni arenenud ilukontseptsioonidel.

 

37. 99:4.4 Ükskõik missugused murrangud tsivilisatsiooni ühiskondliku ja majandusliku arenguga ka ei kaasneks, religioon on ikka tõeline ja väärtuslik, kui edendab üksikisiku kogemusi, milles valitsevad suveräänselt tõde, ilu ja headus, sest just selline on ülima reaalsuse tõeline vaimne kontseptsioon. Armastuse ning palveldamise kaudu omandab see tähenduse inimestevahelise vendlusena ja inimese kui Jumala poja seisusena

 

38. 99:6.2 Religiooni ühiskonnastamisel on oma kindel eesmärk. Rühmade religioosse tegevuse eesmärgiks on tuua ilmekalt esile ustavust religioonile; võimendada tõe, ilu ja headuse paeluvust, muuta kõrgeimad väärtused ahvatlevamaks, edendada isetut vendluses teenimist, ülistada perekonnaelu võimalusi, edendada religioosset haridust, anda tarka nõu ja vaimseid juhiseid, soodustada grupiviisilist palveldamist. Ja kõik elavad religioonid ergutavad inimestevahelist sõprust, hoiavad alal kõlblust, edendavad kogukonna heaolu ja aitavad kaasa igavese pääsemise evangeeliumi põhisisu levitamisele.

 

39. 100:2.4 Vaimsus hakkab kohe näitama inimese lähedust Jumalaga ja mõõtma tema kasulikkust kaasolenditele. Vaimsus parandab võimet näha asjade ilu, tunda tähendustes tõde ja avastada väärtustes headust. Vaimse arengu määrab võime vaimselt areneda ja see sõltub otseselt sellest, mil määral armastuse isekatest tahkudest loobutakse.

 

40. 101:8.1 Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle. Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam.

 

41. 103:9.10 Kui mõistus kord juba õige ja väära ära tunneb, ilmutab ta tarkust; kui tarkus teeb õige ja väära, tõe ja eksimuse vahel valiku, näitab see, et teda juhib vaim. Ja nii on meele, hinge ning vaimu funktsioonid alati omavahel tihedalt ühendatud ja funktsionaalselt seotud. Mõistus tegeleb faktiliste teadmistega, tarkus filosoofia ja ilmutusega, usk elava vaimse kogemusega. Tõe kaudu saavutab inimene ilu ja vaimse armastuse kaudu tõuseb headuseni.

 

42. 106:1.3 Seitsmekordse Jumala olemasolu tähendab, et Paradiisi-Jumalus tunnistab arenevates ruumiuniversumites eksisteerivaid ajabarjääre. Ükskõik kui kaugel Paradiisist, kui sügaval kosmoses võib aineline ellujäämisvõimeline isiksus tekkida, alati on seal kohal Seitsmekordne Jumal, kes ümbritseb seda ebatäiuslikku, edasipüüdlikku ja arenevat loodud-olendit armastava ja halastava tõe-, ilu- ja headusehoolekandega. Seitsmekordse jumalikkuse hoolekanne on suunatud Igavese Poja kaudu sissepoole Paradiisi-Isani ja Päevilt Vanade kaudu väljapoole universumite Isadeni — Loojate-Poegadeni.

 

43. 106:9.12 Aineliste, arenevate, piiritletud loodud-olendite elu Isa tahte järgi viib otseselt selleni, et vaimust saab inimelu näitelava valitseja, mis toob loodud-olendid sammu võrra lähemale arusaamisele Lõpmatust Isast. Niisugune Isale pühendatud elu põhineb tõel ja ilu tunnetamisel ning on täidetud headusega. Sellist Jumalat tundvat inimest valgustab sisemiselt palveldamine ning väliselt on ta pühendunud kõigest südamest kõigi isiksuste kõikse vendluse teenimisele, hoolekandeteenistusele, mis on täidetud armust ja ajendatud armastusest. Kõik need elu hüved ühinevad arenevas isiksuses kosmilise tarkuse, eneseteostuse, Jumala leidmise ja Isa palveldamise üha kõrgematel tasanditel.

 

44. 109:4.6 Kohandajad võivad teatud mõttes edendada mõningast planeetidevahelist vastastikust viljastamist tõe, ilu ja headusega. Ent neile antakse harva kaks sisimas elamise kogemust samal planeedil, ükski praegu Urantial teeniv Kohandaja ei ole selles maailmas varem viibinud. Ma tean, millest räägin, sest nende numbrid ja teenistuskäigud on meil Uversa arhiivides salvestatud.

 

45. 109:5.2 Mõnikord on võimalik saada vaimuvalgust, kuulda pidevalt endas kõnelemas jumalikku häält, saades osaliselt teadlikuks teis pidevalt elava potentsiaalse isiksuse tarkusest, tõest, headusest ja ilust.

 

46. 110:3.6 Ärge pidage koostööd Kohandajaga eriti teadlikuks protsessiks, sest see pole seda, ent teie motiivid ja teie otsused, teie truu sihikindlus ja teie ülimad soovid kujutavadki endast tõelist ja tõhusat koostööd. Kooskõla Kohandajaga saate teadlikult parandada, kui:

 

110:3.7 1. otsustate reageerida jumalikule juhtimisele; rajate oma inimelu kõrgeimale tõe-, ilu- ja headusetunnetusele ning kooskõlastate need jumalikkusest kõnelevad omadused tarkuse, palveldamise, usu ja armastuse kaudu;

110:3.8 2. armastate Jumalat ja soovite olla temasarnane — tunnistate tõeliselt taevase Vanema jumalikku isadust ja tema armastavat palveldamist;

110:3.9 3. armastate inimest ja soovite siiralt teda teenida — inimestevahelise vendluse tunnistamine kõigest südamest koos aruka ja targa kiindumusega kõigisse oma ligimestesse;

110:3.10 4. võtate rõõmuga kosmilise kodakondsuse — tunnistate ausalt oma järjestikuseid kohustusi Ülima Olendi ees, olete teadlikud areneva inimese ja areneva Jumaluse vastastikusest sõltuvusest. Nii sünnib kosmiline kõlblus ja kõikne kohusetunne.

 

 

47. 111:1.6 Meel on kosmiline instrument, millel inimtahe võib mängida hävituse ebakõlasid või tuua kuuldavale oivalisi meloodiaid Jumala leidmisest ja sellele järgnevast igavesest ellujäämisest. Inimesele annetatud Kohandaja on täiesti kurt pahele ja võimetu patuks, kuid surelikku meelt saab tegelikult loomuvastase ja omakasupüüdliku inimtahte patuste mahhinatsioonide tulemusena väänata, moonutada ning paheliseks ja inetuks muuta. Samamoodi saab meelt muuta üllaks, kauniks, ustavaks ja heaks — tõeliselt suureks — vastavalt Jumalat tundva inimese vaimust valgustatud tahtele.

 

48. 111:3.7 Kui inimese arenev morontiahing täitub jumalateadvuse väärtust mõistes tõe, ilu ja headusega, on tulemus hävimatu. Kui inimese arenevas hinges ei jää igavesi väärtusi ellu, siis on surelik eksistents tähenduseta ja elu ise traagiline illusioon. Ent igavesti on tõsi: mida te ajas alustate, selle te igavikus kindlasti lõpetate — kui see väärib lõpuleviimist.

 

49. 112:6.9 Ellujäämisväärtusega hing kajastab tõetruult ainelise intellekti, iseolu-identiteedi endise asupaiga kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tegusid ning ajendeid. Tõe, ilu ja headusega seonduvate valikute tegemisel astub surelik meel oma morontia-eelsesse elujärku nende seitsme meeleabivaimu kaitsva juhtimise alla, keda suunab tarkusevaim. Seejärel, pärast morontia-eelsete saavutuste seitsme ringiga lõpulejõudmist, algatab morontiameele annetamine meeleabivaimudest juhitud meelele kohalikus universumis edasiarenemise vaimueelse ehk morontia-elujärgu.

 

50. 115:1.2 Universumi arusaamapiirid on vaid suhteliselt tõesed; nad on kasulikud kui tellingud, mis peavad avarduva kosmilise arusaamise ees lõpuks järele andma. Arusaamad tõest, ilust ja headusest, kõlblusest, eetikast, kohusest, armastusest, jumalikkusest, päritolust, eksistentsist, eesmärgist, saatusest, ajast, ruumist, isegi Jumalusest, on vaid suhteliselt tõesed. Jumal on palju-palju enam kui Isa, kuid Isa on inimese kõrgeim ettekujutus Jumalast. Vaatamata sellele täiendatakse seda Looja ja loodud-olendi suhte kujutamist Isa-Poja suhtena nende surelikkust ületavate jumalusekäsitustega, milleni jõutakse Orvontonis, Havonas ja Paradiisis. Inimene peab mõtlema sureliku universumistruktuuris, kuid see ei tähenda, et ta ei tohi kujutleda teisi, kõrgemaid struktuure, milles mõtlemine võib toimuda.

 

51. 115:3.19 Lõplik tungimine Ülima Olendi tõe, ilu ja headuseni võiks avada arenevale loodud-olendile vaid need lõpliku jumalikkuse absoniitsed omadused, mis jäävad väljapoole tõe, ilu ja headuse mõistetasandite piire.

 

52. 117:1.1 Ülim on füüsilise harmoonia ilu, intellektuaalse tähenduse tõde ja vaimse väärtuse headus. Ta on tõelise edu sulnidus ja igikestva saavutuse rõõm. Ta on suuruniversumi ülemhing, piiritletud kosmose teadvus, temas on lõpule viidud piiritletud reaalsus ja isikustunud Looja ja loodud-olendi kogemus. Ülim Jumal väljendab kogu tulevase igaviku vältel tahtelise kogemuse reaalsust Jumaluse kolmsussuhetes.

 

53. 117:1.7 Vaimu hoolekandes, Paradiisi suursugususes, Poja armulisuses ja Ülima kogemuses on tõde, ilu ja headus omavahel kooskõlas. Ülim Jumal ongi tõde, ilu ja headus, sest need jumalikud mõisted kujutavad endast ideede moodustamise kogemuse piiritletud maksimume. Nende jumalike kolmeste omaduste igavesed allikad asuvad piiritletust kõrgemal tasandil, kuid loodud-olend võib neid allikaid tajuda ainult kui ülimat tõde, ilu ja headust.

 

54. 117:7.17 See tulevane täiustunud suuruniversum on hoopis teistsugune kui praegune. Ruumigalaktikate korrastamise põnevad seiklused, elu istutamine ebakindlatesse ajamaailmadesse ning harmoonia loomine kaosest, ilu loomine potentsiaalidest, tõe loomine tähendustest ja headuse loomine väärtustest on selleks ajaks lõppenud. Ajauniversumid on siis saavutanud piiritletud saatuse täiuse! Ja võib-olla saabub kosmosele puhkus, lõdvestumine ajastuid kestvast võitlusest arengulise täiuslikkuse saavutamiseks. Kuid mitte kauaks! Viimase Jumala esilekerkiva Jumaluse mõistatus jääb stabiliseerunud universumite täiustatud kodanikke niisama kindlalt, püsivalt ja pöördumatult huvitama kui nende heitlevatele arenevatele esivanematele pakkus kunagi põnevust Ülima Jumala otsing. Kosmiliselt saatuselt langeb eesriie, et ilmutada uutel ja kõrgematel loodud-olendi lõpliku kogemuse tasanditel toimuva Kõikse Isani püüdleva kütkestava absoniitse otsingu transtsendentset suurejoonelisust.

 

55. 118:5.3 Surelik teadvus lähtub faktist ja liigub tähenduseni ning edasi väärtuseni. Looja teadvus lähtub mõtte väärtusest ja kulgeb sõna tähenduse kaudu teo faktini. Jumala tegu peab alati välja viima eksistentsiaalsele lõpmatusele omasest määratlematu ühtsuse ummikseisust. Jumalus peab alati andma algkujuuniversumi, täiuslikud isiksused, algse tõe, ilu ja headuse, mille poole püüdlevad kõik jumalusest madalamad loodud. Jumal peab alati leidma enne inimese, et inimene võiks hiljem leida Jumala. Alati peab alguses olema Kõikne Isa, enne kui saab üldse tekkida kõikne pojaseisus ja sellest tulenev kõikne vendlus.

 

56. 118:10.12 Areneva maailma algetappidel näivad ainelised loodusnähtused ja inimolendite isiklikud soovid olevat sageli omavahel vastuolus. Surelikul inimesel on üsna raske aru saada suurest osast sellest, mis arenevas maailmas toimub — loodusseadused näivad sageli olevat nii julmad, südametud ja ükskõiksed kõige selle suhtes, mis inimese arusaamise järgi on tõeline, kaunis ja hea. Ent me täheldame, et kui inimkond planeedil areneb, hakkavad seda vaatepunkti mõjutama järgmised tegurid:

 

57. 118:10.15 3. inimese lõimumine universumiga — inimese kasvav arusaamisvõime koos kasvavate kogemuslike saavutustega viib ta suuremasse kooskõlla Ülimuslikkuse ühendavate kohalolekute — Paradiisi-Kolmsuse ja Ülima Olendiga. Ning just see määrab ära Ülima suveräänsuse maailmades, mis on juba ammu valgusse ja ellu stabiliseerunud. Need edasijõudnud planeedid on tõelised harmoonilised luuleteosed, pildid headuse ilust, mis on saavutatud tänu kosmilise tõe poole pürgimisele. Ja kui nii võib juhtuda planeediga, siis võib veelgi enam juhtuda süsteemiga ja suuruniversumi suuremate üksustega, kui ka need stabiliseeruvad, olles ammendanud oma piiritletud kasvu potentsiaalid.


118:10.13 1. inimese arusaamisvõime avardumine — ta hakkab paremini aru saama maailmast, milles elab; avardub tema võime saada aru aja ainelistest faktidest, tähendusrikastest ideedest ja väärtuslikest vaimsetest kaemuslikest ideaalidest. Senikaua kui inimesed mõõdavad kõike vaid füüsiliste mõõdupuudega, ei saa nad loota, et leiavad ajas ja ruumis ühtsuse;

118:10.14 2. inimese üha suurem kontroll — järk-järgult kogunevad teadmised ainelise maailma seadustest, vaimse eksistentsi eesmärkidest ja nende kahe reaalsuse filosoofilise kooskõlastamise võimalustest. Ürginimene oli loodusjõudude rünnakute ees abitu, ta allus orjalikult omaenda sisemiste hirmude julmale võimule. Pooltsiviliseeritud inimene hakkab looduse saladuste varamu ust lahti keerama ja tema teadus hävitab aegamööda, kuid tõhusalt eelarvamused, pakkudes filosoofia tähendustest ja tõelise vaimse eksistentsi väärtustest arusaamiseks uut ning avaramat faktilist alust. Tsiviliseeritud inimene omandab kunagi suhtelise kontrolli oma planeedi füüsiliste jõudude üle, Jumala armastus tema südames valatakse tegelikult välja armastusena oma kaasinimeste vastu ja inimeksistentsis sisalduvad väärtused hakkavad lähenema surelike võimete piiridele;

 

 

58. 130:1.5 Jeesuse viimasel kohtumisel Gadijaga toimus arutlus heast ja kurjast. Seda noort vilisti häiris väga, et maailmas on kuri kõrvuti heaga. Ta ütles: „Kuidas saab Jumal, kui ta on lõpmata hea, lubada meil kurja pärast muret tunda; kes siis loob kurja?” Paljud arvasid tol ajal veel, et Jumal on loonud nii hea kui ka kurja, kuid Jeesus selliseid väärõpetusi ei esitanud. Jeesus vastas küsimusele nõnda: „Mu vend, Jumal on armastus; seepärast peab ta olema hea ning tema headus on nii suur ja tõeline, et selles ei saa olla väikest ja ebareaalset kurja. Jumal on nii positiivselt hea, et temas pole absoluutselt mingit kohta negatiivsele kurjale. Kuri on nende ebaküps ja mõtlematu väärsamm, kes avaldavad headusele vastupanu, lükkavad ilu tagasi ega ole tõele truud. Kuri on ainult ebaküpsuse kohanematus või teadmatuse hävitav ja moonutav mõju. Kuri on see vältimatu pimedus, mis järgneb valguse rumala tagasilükkamise kiiluvees. Kuri on see, mis on pime ja ebatõene ning millest saab patt, kui teadlikult selle hõlma astuda ja seda tahtlikult soosida.

 

59. 130:2.7 Vestlus kestis hilisööni ja noormees palus Jeesusel selle jutuajamise käigus rääkida, mille poolest erineb Jumala tahe inimmeele valikutest, mida samuti tahteks nimetatakse. Jeesus ütles sisuliselt järgmist: Jumala tahe on Jumala tee, partnerlus Jumalaga erinevate valikuvõimaluste korral. Seega on Jumala tahte täitmine üha enam Jumala sarnaseks saamise edasiviiv kogemus ning Jumal on kõige hea, ilusa ja tõelise allikas ja saatus. Inimese tahe on inimese tee, kokkuvõttes sureliku valik selle kohta, mis ta soovib olla ja teha. Tahe on eneseteadliku olendi kaalutletud valik, mis viib arukal mõtisklusel põhinevale otsusele-käitumisele.

 

60. 132:2.5 Headus kasvab alati moraalse eneseteostuse üha suureneva vabaduse ja vaimse isiksuse saavutuste uute tasandite poole — sisimas elava Kohandaja avastamise ja temaga samastumise poole. Kogemus on hea, kui see võimaldab paremini hinnata ilu, tugevdab moraalset tahtejõudu, parandab tõetundmisvõimet, avardab oskust armas tada ja teenida oma kaaslasi, ülendab vaimseid ideaale ning ühtlustab aja ülimaid inimlikke motiive sisimas elava Kohandaja igaveste kavadega, mis kõik viib otseselt soovile täita üha paremini Isa tahet, aidates sellega kaasa jumalikule kirele leida Jumalat ja olla rohkem temasarnane.

 

61. 132:2.7 Headus on elav, suhteline, alati edasiviiv isiklik kogemus ja igavesti kooskõlas tõe ja ilu tajumisega. Headus peitub vaimse tasandi positiivsete tõdede-väärtuste äratundmises, mida tuleb inimkogemuses vastandada selle negatiivse vastega — potentsiaalse pahe varjudega.

 

62. 132:2.9 Paradiisi jõudmisel on tõususureliku võime samastuda tõeliste vaimuväärtustega sedavõrd avardunud, et saavutab täiusliku eluvalguse. Niisugune täiustunud vaimisiksus saab ühineda selliste positiivsete ja ülimate omadustega nagu headus, ilu ja tõde nii täiuslikult, jumalikult ja vaimselt, et õiglasele vaimule ei jää mingit võimalust heita lõpmatute Paradiisi Valitsejate jumaliku uuriva valguse ees potentsiaalse kurja negatiivset varju. Kõigis niisugustes vaimisiksustes pole headus enam osaline, kontrastne ega suhteline, vaid on saanud jumalikult täielikuks ja vaimselt küllastunuks, lähenedes Ülima puhtusele ja täiuslikkusele.

 

63. 132:3.4 Ilmutatud tõde, isiklikult avastatud tõde on inimhinge ülim rõõm: see on ainelise meele ja sisimas elava vaimu ühine looming. Tõde tundva ja ilu armastava hinge igavese pääsemise kindlustab janu headuse järele, mis arendab selle sureliku sihikindlat soovi täita Isa tahet, leida Jumal ja saada temasarnaseks. Tõelised teadmised pole kunagi tõega vastuolus. Vastuolusid võib esineda teadmiste ja inimlike uskumuste vahel, kui need uskumused on varjutatud eelarvamustest, moonutatud hirmust ja alistuvad kartusele seista silmitsi aineliste avastuste või vaimse edasiliikumise uute faktidega.

 

64. 132:3.8 Vaimne areng on kasvava ja vabatahtliku headusevaliku kogemus, millega kaasneb samaväärne ja järjest kahanev kurja võimalus. Lõpliku headusevalikuni jõudes ja tõetundmisvõime jäägitu saavutamisega tekib täiuslik ilu ja pühadus, mille õiglus kaotab igaveseks võimaluse isegi potentsiaalse kurja mõiste tekkeks. Niisugune Jumalat tundev hing ei heida nii kõrgel jumaliku headuse vaimutasemel funktsioneerides kahtleva kurja varjugi.

 

65. 132:4.6 Rooma sõdurile ütles ta Tiberi kaldal jalutades: „Ole vapper nii käelt kui ka südamelt. Julge olla õiglane ja suuremeelselt halastav. Alluta oma madalam loomus oma kõrgemale loomusele, nii nagu sa ise ülemustele allud. Austa hardalt headust ja ülenda tõde. Vali inetu asemele ilus. Armasta oma kaaslasi ja sirutu kogu südamega Jumala poole, sest Jumal on sinu Isa taevas.”

 

66. 140:8.31 Meister ei pakkunud lahendusi oma ajajärgu ega ka ühegi hilisema ajajärgu mittereligioossetele probleemidele. Jeesus soovis arendada vaimse taipamise igavesi reaalsusi ja äratada huvi omapärase elu vastu, tegeldes ainult inimsoo põhiliste ja alaliste vaimsete vajadustega. Ta ilmutas Jumalaga võrdväärset headust. Ta ülistas armastust — tõde, ilu ja headust — kui jumalikku ideaali ja igavest reaalsust.

 

67. 155:5.2 Maailma religioonid on küll kahest päritolu — loomulikku ja ilmutuslikku päritolu —, kuid samal ajal ja sama rahva seas võib leida alati kolme selgelt eristuvat religioosse pühendumuse vormi. Need kolm usulise aje avaldust on:

 

155:5.3 1. algeline religioon. Pooleldi loomupärane ja instinktiivne aje karta saladuslikke energiaid ja palveldada kõrgemaid jõude, põhiliselt füüsilise olemusega religioon, hirmureligioon;

155:5.4 2. tsivilisatsiooni religioon. Tsiviliseeruvate rahvaste arenevad usukontseptsioonid ja -kombed — meelereligioon — intellektuaalne teoloogia, millele on andnud autoriteedi väljakujunenud religioossed traditsioonid;

155:5.5 3. tõeline religioon — ilmutuslik religioon. Üleloomulike väärtuste ilmnemine, igaveste reaalsuste osaline taipamine, pilguheit taevase Isa lõpmatule headusele ja ilule — inimkogemuste kaudu avalduv vaimureligioon.

 

 

68. 156:5.5 Ent ma hoiatan teid, et te ei teeks rumalust ega püüaks tõrjuda kiusatuse ületamiseks üht iha teise ja oletatavasti kõrgema ihaga ainult inimtahte jõul. Kui tahate vähema ja madalama olemuse üle tõelist võitu saavutada, peate jõudma sellise vaimse hüveni, mille vastu teil on tõesti välja kujunenud tegelik huvi, ja armastuseni nende kõrgemate ja idealistlikumate käitumisvormide suhtes, millega teie meel soovib asendada madalamaid ja vähem idealistlikke käitumisharjumusi, mida te kiusatusena ära tunnete. Selliselt vabanete pigem vaimselt muundudes, surumata surelikke ihasid petlikult alla ja koormamata end üha enam üle. Vana ja madalam unustatakse armastuses uue ja kõrgema vastu. Ilu võidutseb alati inetuse üle kõigi silmis, keda valgustab tõearmastus. Uue ja siira vaimse kiindumuse pulbitsevas energias on vägev jõud. Ning ma ütlen teile taas: ärge laske kurjal enda üle võitu saada, vaid pigem võitke kuri heaga.”

 

69. 167:6.6 Kui Jumalat ei ole võimalik palveldada looduslikes palvelates, peaksid inimesed püüdma igati leida selleks kauneid hooneid, võluvalt lihtsaid ja kunstipäraselt kaunistatud pühamuid, et intellektuaalsel lähenemisel vaimsele suhtlemisele Jumalaga võiksid ärgata kõrgeimad inimlikud emotsioonid. Tõde, ilu ja pühadus aitavad tõelisele palveldamisele võimsalt ja tõhusalt kaasa. Vaimset ühendust ei edenda aga pelgalt massiivsed ja ülepakutud kaunistused, mis on loodud inimese keerulise ja suurustleva kunsti abil. Ilu on kõige religioossem siis, kui see on nii lihtne ja looduslik kui võimalik. Kahju, et väikesed lapsed tutvuvad avaliku palveldamisega esmakordselt külmades ja kõledates ruumides, milles on nii vähe võluvat ilu, rõõmsameelsust ja innustavat pühadust! Lapsele tuleks tutvustada palveldamist looduses ja nad peaksid alles hiljem oma vanematega kaasa minema avalikesse religioossetesse kogunemispaikadesse, mis on aineliselt vähemalt sama võluvad ja kunstipäraselt kaunid kui kodu, kus ta iga päev elab.

 

70. 180:5.9 Sedasama filosoofiat jumaliku tõe elavast paindlikkusest ja kosmilisest kohandatavusest Jumala iga poja individuaalsetele vajadustele ja võimetele peate tajuma enne, kui võite loota, et saate piisavalt aru Meistri õpetusest ja kurjale mittevastupanu praktikast. Meistri õpetus on sisuliselt vaimne kuulutus. Isegi selle filosoofia ainelisi kaastähendusi ei saa vaadelda eraldi nende vaimsetest seostest. Meistri käsu vaim seisneb mittevastupanus kõigile isekatele reageeringutele universumi suhtes, millega kaasneb tõeliste vaimuväärtuste õiglaste tasandite aktiivne ja edasiliikuv saavutamine. Need vaimuväärtused on jumalik ilu, lõpmatu headus ja igavene tõde — Jumala tundmine ja üha enam temasarnaseks saamine.

 

71. 191:5.3 „Rahu olgu teiega. Olen terve nädala oodanud, et uuesti ilmuda, kui te kõik kohal olete ja saate veel kord kuulda ülesannet minna maailma laiali ning kuulutada kõikjal taevariigi evangeeliumi. Ma ütlen teile taas: nii nagu Isa saatis mind siia maailma, saadan mina teid. Ja nagu mina ilmutasin Isa, peate teie ilmutama jumalikku armastust, ning mitte ainult sõnadega, vaid ka oma igapäevaeluga. Saadan teid välja mitte inimeste hingesid, vaid inimesi ennast armastama. Te ei pea taevarõõme mitte üksnes kirjeldama, vaid ka esile tooma seda jumaliku elu vaimset tegelikkust oma igapäevakogemustes, sest olete tänu usule igavese elu Jumalalt juba kingiks saanud. Kui teil on usku, kui teile on tulnud kõrgelt vägi, Tõe Vaim, ärge peitke oma valgust siia suletud uste taha: tutvustage Jumala armastust ja halastust kogu inimkonnale. Hirmu tõttu põgenete te praegu ebameeldiva kogemuse tõsiasjade eest, aga kui teid ristitakse Tõe Vaimuga, lähete vapralt ja rõõmsalt vastu uutele kogemustele, kuulutades head sõnumit igavesest elust jumalariigis. Te võite jääda siia ja Galileasse lühikeseks ajaks, kuni toibute ehmatusest, mida tekitab üleminek autoriteetsete traditsioonide petlikust turvalisusest uuele korrale, kus valitseb elava kogemuse ülimate reaalsuste, tõsiasjade, tõdede ja usu autoriteet. Teie missioon maailmas rajaneb tõsiasjal, et ma olen elanud teie seas Jumalat ilmutavat elu; tõel, et teie, nagu kõik teisedki inimesed, olete Jumala pojad; ning selles seisneb teie elu inimeste seas — kogemus, mida pakub tegelik elav inimeste armastamine ja teenimine nii, nagu mina olen teid armastanud ja teeninud. Ilmutagu usk maailmale teie valgust, avagu tõeilmutus traditsioonidest pimestatute silmad, hävitagu teie armastav teenistus teadmatusest tekkinud eelarvamused. Ent lähenedes oma kaasinimestele sellise mõistva osavõtlikkuse ja isetu andumusega, juhite nad päästva teadmiseni Isa armastusest. Juudid on ülistanud headust, kreeklased on ülistanud ilu, hindud jutlustavad andumust, kaugete maade askeedid õpetavad harrast austust, roomlased nõuavad ustavust, aga mina nõuan oma jüngritelt elu — elu, mis on täis oma lihalike vendade armastavat teenimist.”

 

72. 192:2.1 Kui nad olid hommikueine lõpetanud ja tule ääres istusid, kutsus Jeesus Peetruse ja Johannese endaga rannale jalutama. Kõndides küsis Jeesus Johanneselt: „Johannes, kas sa armastad mind?” Ja kui Johannes vastas: „Jah, Meister, kogu südamest,” ütles Meister: „Siis, Johannes, loobu oma sallimatusest ja õpi armastama inimesi, nii nagu mina olen sind armastanud. Pühenda oma elu tõendamisele, et maailmas pole midagi armastusest suuremat. Just Jumala armastus ajendab inimesi pääsemist otsima. Armastus on kogu vaimse headuse eelkäija, kõige tõelise ja kauni põhiolemus.”

 

73. 195:5.14 Jeesus kaitses ja järgis religioonis kogemusemeetodit, nii nagu nüüdisteadus järgib katsemeetodit. Me leiame Jumala tänu vaimsele taipamisele, aga läheneme sellele iluarmastuse, tõepüüdluste, kohusetunde ja jumaliku headuse austamise kaudu. Kuid kõigist neist väärtustest juhib ikkagi armastus tõelisele taipamisele.

 

74. 195:6.11 Ütlus, et meel on „tekkinud” ainest, ei seleta midagi. Kui universum oleks lihtsalt mehhanism ja meel ei oleks ainest lahus, ei saaks ühtki täheldatud nähtust kunagi eri viisidel tõlgendada. Füüsikas ja keemias puuduvad arusaamad tõest, ilust ja headusest. Masin ei saa tunda, ammugi siis tunda tõde, januneda õigluse järele ja pidada kalliks headust.

 

75. 195:6.17 Siiras headuse, ilu ja tõe otsimine viib Jumala juurde. Ja iga teaduslik avastus näitab nii vabaduse olemasolu universumis kui ka universumi ühetaolisust. Avastaja oli vaba avastust tegema. Avastatud asi on tõeline ja pealtnäha ühetaoline, muidu ei oleks seda saanud asjaks nimetada.

 

76. 195:7.4 Igaviku ja lõpmatuse, tõe, ilu ja headuse Paradiisi-väärtused on varjul aja ja ruumi universumite nähtuste tõsiasjades. Ent nende vaimsete väärtuste avastamiseks ja eristamiseks on vaja vaimust sündinud sureliku ususilma.

 

77. 195:9.5 Nüüdisaeg keeldub tunnustamast religiooni, mis ei ole kooskõlas faktidega ega selle kõrgeimate tõe, ilu ja headuse kontseptsioonidega. On tulemas praeguse aja moonutatud ja kompromiteeritud ristiusu tõeliste algsete aluste — Jeesuse reaalse elu ja õpetuste — taasavastamise tund.

 

78. 196:0.2 Jeesusele kui inimesele oli Jumal püha, õiglane ja suur, samuti tõeline, ilus ja hea. Kõik need jumalikkuse omadused koondusid tema meeles „taevase Isa tahteks”. Jeesuse Jumal oli ühtaegu „Iisraeli Püha” ja „elav ning armastav taevane Isa”. Arusaam Jumalast kui Isast ei olnud Jeesusele ainuomane, kuid ta ülendas ja õilistas selle idee ülevaks kogemuseks, saavutades uue ilmutuse Jumalast ja kuulutades, et iga surelik loodud-olend on selle armastuse-Isa laps, Jumala poeg.

 

79. 196:3.23 Tõe, ilu ja headuse idealiseerimine ja püüd neid teenida ei asenda ehtsat usukogemust — vaimset reaalsust. Psühholoogia ja idealism ei ole võrdväärsed religioosse reaalsusega. Inimmõistuse projektsioonid võivad tekitada isegi väärjumalaid — inimese kujutluses olevaid jumalaid —, ent tõeline jumalateadvus selliselt ei teki. Jumalateadvus paikneb sisimas elavas vaimus. Paljud inimese religioossed süsteemid on formuleeritud inimmõistuse poolt, kuid jumalateadvus ei tarvitse neisse grotesksetesse religioosse orjuse süsteemidesse kuuluda.

 

80. 196:3.24 Jumal ei ole üksnes inimese idealismi leiutis, ta on kõigi nende loomalikkusest kõrgemate kontseptsioonide ja väärtuste algallikas. Jumal ei ole hüpotees, mis on sõnastatud ühendamaks inimlikke käsitusi tõest, ilust ja headusest; ta on armastav isiksus, kellest kõik need kõiksed ilmingud tulenevad. Inimeste maailma tõe, ilu ja headuse ühendab Paradiisi reaalsuste poole tõusvate surelike kogemuse üha suurem vaimsus. Tõe, ilu ja headuse ühendamine võib teostuda ainult Jumalat tundva isiksuse vaimse kogemuse kaudu.

 

81. 196:3.26 Arenev meel on võimeline avastama seadust, moraali ja eetikat, ent annetatud vaim, sisimas elav Kohandaja, ilmutab arenevale inimmeelele seaduseandjat, kõige tõelise, kauni ja hea Isa-allikat. Niisugusel valgustatud inimesel on religioon ning ta on vaimselt valmis alustama pikka ja seiklusrikast Jumala otsingut.

 

82. 196:3.29 Religioosne taip suudab muuta läbikukkumise kõrgemateks soovideks ja uuteks otsusteks. Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis järgida. Ent armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. Edenevatel morontia- ja vaimse edasiliikumise tasanditel tuleb armastust alati uuesti määratleda.

 

83. 196:3.32 Mõne inimese elu on liiga suur ja üllas, et paigutuda üksnes edukuse madalale tasemele. Loom peab kohanema keskkonnaga, kuid usklik ületab keskkonna ja pääseb tänu jumaliku armastuse taipamisele praeguse ainelise maailma kitsendustest. See arusaam armastusest paneb inimhinge tegema looma ületavat jõupingutust tõe, ilu ja headuse leidmiseks, ning kui ta need lõpuks leiab, siis ülendavad need teda; teda täidab soov neid oma elus rakendada, olla õiglane.

 

84.196:3.35 Jumalateadvus on võrdväärne mina lõimumisega universumisse vaimse reaalsuse kõrgeimatel tasanditel. Hävimatu on vaid iga väärtuse vaimne sisu. See osa inimkogemusest ei saa hävida, mis on tõeline, ilus ja hea. Kui inimene ei vali ellujäämist, säilitab ellujääv Kohandaja need reaalsused, mis on sündinud armastusest ja toitu saanud teenimisest. Ning kõik see moodustab osa Kõiksest Isast. Isa on elav armastus ja Isa elu on tema Poegades. Ja Isa vaim on tema Poegade poegades — surelikes inimestes. Lõppude lõpuks on Isa mõiste ikka kõrgeim inimkäsitus Jumalast.

 

 

 

***






0 user(s) are reading this topic

0 members, 0 guests, 0 anonymous users